Ma ei saa aru, miks ma varem pole Kopenhaagenit külastanud?

Mõni linn jääb aastateks nimekirja lihtsalt sellepärast, et ta on nii lähedal — küll ma sinna kunagi jõuan. Kopenhaagen oli minu jaoks täpselt selline. Ja kui me lõpuks juuni lõpus neljaks päevaks kohale jõudsime, oli esimene mõte: ma ei saa aru, miks ma varem pole siin käinud?

Sel korral olime reisil kolmekesi — mina, tütar ja lapselaps. Meie esimene reis niimoodi, kolme peaga. Tempo oli natuke aeglasem, pause rohkem ja naeru ka.

Enne lendu

Reis algas nii, nagu meil ikka: lennujaamas piisavalt vara, et jõuaks rahulikult istuda, süüa ja seda algust natuke nautida. Lendamine käis airBalticuga — kiire ja problemaatiline vahemaa.

1. päev — esimene tiir linnas

Kopenhaagen võtab kohe omaks. Raekojaplats, lai ja avar, inimesi täis, aga kuidagi rahulik. Seisime seal ja mõtlesin, et see linn ei püüa üldse muljet avaldada — ta lihtsalt on ilus.

Edasi liikusime kanalite äärde. Kõnnid mööda munakivisillutist, kõrval vesi, ees kirikutorni roheline kiiver — ja äkki oled kesklinnas hoopis teistmoodi kohal kui bussiaknast.

Strøget on pikk ja lõputu, aga just sellepärast tore. Amagertorvi purskkaevu juures tegime kohustusliku pildi ja siis lasime end lihtsalt vooluga kaasa kanda.

Illumis käisime nagu muuseumis: vaatasime, katsusime, imestasime hindade üle. Mõni asi tuli kaasa, enamik jäi.

Kõige rohkem rõõmu pakkus muidugi Jellycati nurk. Nende poe juurest on lapsega väga raske kiiresti mööda minna — ja ausalt öeldes ka täiskasvanuna.

Kõndisime Strøgetil edasi, ilma plaanita. Kohati oli tunne, nagu oleks kogu linn korraga tänaval.

Gammeltorvil jäime Caritase purskkaevu juurde seisma. See on linna vanim purskkaev ja õhtupoolikul on seal just parasjagu vaikne, et hetkeks hinge tõmmata.

Taani tudengipidu keset linna

Istusime kohvikus, kui tänav täitus järsku müra ja hõisetega: mööda sõitis punane tudengiauto, plakatid küljes ja terve seltskond peal. Taanis tähistatakse gümnaasiumi lõpetamist just niimoodi ja pealtvaatajad rõõmustavad kaasa.

Õhtupoolik linnas

Kui päike hakkas madalamale vajuma, said tavalised majad korraga hoopis teise näo. Vana postimaja punased tellised lõid õhtuvalguses lausa särama.

Axel Towersi ümarad tornid on hoopis teisest ajastust, aga sobivad linna kuidagi hästi. Puidust plats nende ees oli õhtul peaaegu tühi — ja seal me siis pildistasime.

Nurga peal mängis saksofonist ja jalutajad jäid korraks kuulama. Just sellised juhuslikud hetked jäävad tavaliselt kõige paremini meelde.

Söök

Kõige paremad hetked olid needsamad tavalised: istume tänavakohvikus, ees burgerid ja friikad, kõrval sagib linn. Kopenhaagen ei ole odav linn, aga see lõuna oli iga sendi väärt.

2. päev — 29. juuni: hommikusöök hotellis ja terve päev Tivolis

Teine päev algas rahulikult: hommikusöök hotellis The Square. Munaroog, suitsulõhe, juust, värsked köögiviljad — täpselt selline algus, mille pealt jaksab terve päeva jalgsi käia.

Hotellist Tivolisse jalutasime läbi kesklinna. Tee peale jäid punastest tellistest majad ja Jorcks Passage — Kopenhaageni kesklinnas tasub vahel ka lihtsalt ülespoole vaadata.

Tivoli avati 1843. aastal ja see on üks maailma vanimaid tänini töötavaid lõbustusparke. Piletid ostsime kohapealt kassast — järjekorda peaaegu polnud, aga ranneterihm käe ümber tähendas lapselapse jaoks, et päev võib alata.

Tivoli ei ole ainult atraktsioonid. Vanad aiad, roosipeenrad, Hiina pagood ja lavaplatsi ees murul lebavad lamamistoolid — pargis on kohti, kus lihtsalt istuda ja vaadata.

Sõitsime muidugi ka ise. Käed üleval, naer suus — ja korraks pole tähtis, kui vana keegi on.

Õhtusöök tuli tänavakohvikus: rukkileib rannakrevettidega ja üks Aperol. Pärast pikka päeva parki kõndimist maitses see eriti hästi.

3. päev — 30. juuni: Nyhavn, kanalisõit ja uus sadamaäär

Kolmas hommik algas hotellitoas, kus voodi oli juba Jellycati pehmeid mänguasju täis. Reisikaaslane oli need eelmisel päeval poest välja valinud ja hommikul pidid kõik koos pildile saama — see on täpselt see, mida ma lapselapsega reisides kõige rohkem mäletan.

Sel päeval võtsime ette Nyhavni — värviliste majade rida, mis on ilmselt Kopenhaageni kõige pildistatum koht. 17. sajandil oli see sadamakanal meremeeste kvartal, täna istuvad samades majades kohvikud ja restoranid.

Kolmekesi ühele pildile saada oli omaette ettevõtmine, aga see selfie jäi minu jaoks kogu reisi kõige olulisemaks pildiks: tütar, lapselaps ja mina, esimest korda kolmekesi reisil.

Nyhavnist väljuvad ka kanalipaadid ja neid tuleb ja läheb pidevalt. Vaatasime neid alguses kaldalt — istekohad täis, giid räägib mikrofoni, vana punane laev kõrval kai ääres.

Kollane nurgamaja Nyhavn 17 on üks vanemaid selles reas ja hommikul, enne turistide tulekut, on kogu tänav hoopis teine koht — kividel niiske läige ja kohvikud alles avamas.

Pärastlõunal jalutasime edasi uue sadamaääre poole. Vana Kopenhaageni kõrval on seal hoopis teine linn: astmelised puitfassaadid, ujumiskohad otse vee ääres ja inimesed, kes päikese käes kai peal lebavad. Mulle meeldis, et need kaks poolt on kõigest paarikümne minuti jalutuskäigu kaugusel.

3. päeva õhtu — Instagrammi soovitused ja pikk jalutuskäik

Õhtusöögikoha otsisime välja nii, nagu tänapäeval ilmselt paljud: kerisime Instagrammi läbi kohalike söögikohtade soovitused ja panime paar lemmikut kirja. Naljakas oli see, et kõige ahvatlevam neist oli meist kõigest paari tänava kaugusel — ehk siis otse hotelli nurga taga.

Enne õhtusööki jõudsime veel ühe kohvipausi teha vanalinna välikohvikus. Kopenhaagenis on see üllatavalt lihtne: istud maha, tellid ühe joogi ja vaatad, kuidas jalgrattad ja kastirattad mööda munakive edasi-tagasi sõidavad.

Restoran ise oli täpselt selline, nagu piltidelt lubatud: kaetud sisehoov, roosad seinad, valged metalltoolid ja punase äärega taldrikud. Selliseid kohti on kerge pidada ainult „ilusaks pildiks“, aga siin oli ka teenindus ja toit selle taga olemas.

Õhtu naelaks oli pasta, mis valmis otse lauas: kõigepealt toodi kohale kandik mustade trühvlitega, siis keerutati pasta suure parmesanikera sees läbi ja alles seejärel jõudis see taldrikule. Lapselapse jaoks oli see terve õhtu kõige põnevam etendus.

Pärast söömist ei tahtnud keegi kohe tuppa minna, nii et tegime veel ühe tiiru linnas. Õhtune Strøget on hoopis teine koht kui päevane: poed on kinni, rahvast vähe ja kogu see mustriline sillutis jääb lõpuks korraks ainult sinu jaoks.

Just sellistel õhtutel saad linnast kõige paremini aru: vaatad üles rohelisi vasktorne, kuulad enda samme munakividel ja mõistad, et päeva kõige parem osa oli tegelikult see plaanivaba lõpp.

4. päev — 1. juuli, varajane lend koju

Neljas päev algas varakult ja lühidalt: kohvrid olid õhtul pakitud, äratus käis pimedas ja hommikusöögi asemel jõi igaüks kiirustades ühe kohvi. Meie lend Tallinnasse väljus juba hommikul, nii et linna jaoks rohkem aega ei jäänud.

Hotellist lennujaama saab Kopenhaagenis imelihtsalt — metrooga umbes viisteist minutit ja oled kohal. See on üks neid asju, mille peale hiljem mõtled: mitte ükski hommik ei olnud stressis, sest linn on tehtud nii, et liikumine lihtsalt toimib.

Lennujaamas jäi veel hetk aega viimaseks kohviks ja lapselapsele ühe suveniiri ostmiseks. Ja siis olimegi juba õhus — vaevalt kaks tundi hiljem Tallinnas, seljataga neli päeva, mille jooksul kolm põlvkonda said esimest korda koos reisida.

Mis jäi kõlama

Neli päeva oli parasjagu piisavalt, et linna tunnetada, ja liiga vähe, et kõike näha. Nii et jah — tuleme tagasi. Ja seekord juba teadmisega, mida ma siit otsin.

Lisan siia loosse pilte ja täpsustusi järjest juurde, sest kõike korraga üles laadida ei saanud.