Spontaanne päikesereis Phuketil. Kui muidu olen harjunud oma reisid vähemalt pool aastat ette planeerima, siis seekord läks kõik teisiti. Otsus Phuketi kasuks sündis vaid paari nädalaga – ideest teostuseni kulus vähem aega, kui tavaliselt läheb ühe lennupileti võrdlemiseks. Aga vahel toob just spontaansus parimad tulemused. Saime Finnairi kaudu normaalse hinnaga lennupiletid ning leidsime ka neljatärni hotellid üllatavalt hea soodukaga. Phuketi ilu olen kogenud juba varem, kuid igakord on see erinev. Loe edasi, mis seekord mulle silma jäi!
See oli säästureis, kus polnud kohta klassikalistele vaatamisväärsustele ega luksuslikele õhtusöökidele. Ainult päike, soolane meri, külmad kokteilid ja odavad massaažid. Eesmärk oli lihtne ja säästlik puhkus, kus kultuuri asemel sai lõpuks lõputult merelainetes loksuda.
1. päev ehk lennupäev ja saabumine sihtkohta
Esimest korda lendasin Aasiasse Finnairiga ja ausalt öeldes olin meeldivalt üllatunud.
Lennuk oli puhas, tavaistmete vahel rohkem jalaruumi kui paljudel teistel lennufirmadel, ja pardateenindus jättis professionaalse ning rahuliku mulje.
Erilise kiituse saab nende mobiilirakendus – seni parim lennufirma äpp, mida olen kasutanud: loogiline ülesehitus, selged teavitused ja sujuv toimimine kogu reisi vältel. Ainuke miinus tuli toidulaualt, pardamenüü jäi minu jaoks pisut lahjaks ega pakkunud midagi meeldejäävat.
Hea boonus oli ka lennu ajastus. Tegemist oli öölennuga, startisime Helsingist hilisõhtul ja Phuketisse jõudsime hommikul kell üheksa. Tukastasin öö jooksul vaid 15-minutit, ülejäänud aja olin üleval ja esimene päev Phuketil oli raske. Kohe ei saanud ka tuba kätte, nii et viisime kohvrid ära ja sättsime linna peale. Leidsime Patongis koha, kus sai 100bahti eest kokteile, käisime ka järgnevatel päevadel, kuni leidsime uued soodsad kohad.
2. päev
Teine päev olime kenasti välja puhanud ja muidugi me veetsime päeva basseini ääres, meie hotellil oli väga hea vaatega üldbassein Patongile, ning käisime ka muidugi rannas. Õhtul hakkasime otsima kohalikku rätsepa, sest siis on piisavalt aega neil ülikond valmis teha. Kaua otsima ei pidanud, ranna paralleel tänaval võtsid meid vastu kaks sõbralikku nagu nad seal kõik muidugi teenindajat. Kui ülikonna ja mulle pükskostüümi värvid välja valitud, hakkasime mõõte võtma.
Pean ausalt tunnistama, et esimestel päevadel ma lihtsalt nautisin. Soojus 30 kraadi, päike, bassein ja null kohustust – olin nii kohal, et tegin läbi aegade oma reisidest vist kõige vähem pilte. Alles kolmandal või neljandal päeval jõudis kohale, et võiks ju midagi ka kaamerasse püüda. Esiteks oleks hiljem tore meenutada, teiseks vaja blogi tarbeks ka midagi talletada. Aga samas, eks see ongi märk heast puhkusest, kui telefon jääb varju ja hetk võtab sind üle!
Kui rätsepa juurest tulema saime, suundusime sööma Tiigribaari – ausalt öeldes puhtalt selle pärast, et “sisseviskajad” tegid lihtsalt head tööd. Aga tuleb tunnistada, et valik osutus väga heaks: söök oli maitsev, teenindus kiire ja viisakas, ning asukoht lausa ideaalne. Meie laud oli kohe tänava ääres, mis tähendas, et saime õhtusöögi kõrvale nautida Patongi tõelist õhtumelu.
Istusime, sõime, jutustasime ja vaatasime, kuidas tänaval elu käib – tuled-viled vilguvad igast suunast, TukTukide kõlaritest kostab vali muusika, turistide vool on lakkamatu ja see kõik kokku… on nii ulme, mis siis et oled seda kõike varem kogenud. Ja ikka mõtled: nii käibki elu turistisaarel ja ma tahaks siin olla igavesti. Nii lihtne ja nii ehe.
Pärast õhtusööki liikusime edasi Bangla Streetile – Patongi kuulsaim ööelu-tänav, mis õhtupimeduses muutub täiesti omamoodi maailmaks. Päeval üsna tavaline tänav, aga alates kella seitsmest õhtul suletakse see autoliiklusele ja kõik muutub: baarid, klubid, tänavaartistid, valjud rütmid ja valgusmäng, kõik tahavad seal sinu tähelepanu! Mega tüütu ka veits. See on koht, kuhu tullakse pidutsema, uudistama ja elu vaatama – isegi kui sa pole suur ööelu inimene, on Bangla Street omaette kogemus.
Seal on ka üks eestlaste baari. Olime seal varem ka käinud, kuid seekord oli rahvast vähe – olime tol hetkel ainsad kliendid. . Võib-olla sattusime ka liiga vara sinna, ehk polnud veel hoog sees kohalikel. Aga võõral maal oma lipu värve kohata on alati kuidagi südamlik. Natuke kodune tunne keset Patongi kirevat kaost ikkagi.
3. päev
Kolmandal päeval võtsime ette Phuketi vanalinna. Sõit sinna kestis taksoga ca üks tund. Kuigi juba mitmes kord Aasias, siis vasakliiklus ja rollerid ei ole meie teemaks saanud. Õnneks pole taksosõidud kallid, kasutame Grab või Bolt äppi. Muide Bolt oli Grabíst 200-300 bathi odavam.
4. päev
Mulle meeldis meie hotelli basseini vaade. Charmresort 4 tärni hotell Patongis.
Kõige kohutavama toiduelamuse saime Patongis asuva kaubandusekeskuse null korrusel, kus oli nn toiduosakond Food Bazaar – toidu maitse oli enam-vähem, välimus kohutav + plastiknõud.
Paar korda sõitsime ka TukTukiga, need on nii lahedad ja pop on seal oma muusika peale panna, tegime ka seda ja muusikavalik oli üks laul Kermo Mureli repertuaarist. 😆
5.-6. päev
Viienda ja kuuenda päevaga olid lood nii, et kuna mina pidin kaks järjestikku päeva 9:00-13:00 veebikoolitust tegema, sealse aja järgi siis 14:00-18:00, siis see hakkis päeva ära ja midagi suurt me ette võtta ei saanudki. Aga sellest pole hullu midagi. Käisime teist korda ülikondade proovis, otsisime õhtusöögi kohta, seekord jalutasime Patongi teise otsa ja leidsime ühe hea Türgi restorani. Taikad peavad Google hinnangut oluliseks, seetõttu päris mitmes kohas ulatati koos arvega ka kartongist QRkood, kus läbi selle suunati nende restorani hindama. Ka rätsepaärid kasutasid seda nippi.
7. päev
Vahetasime piirkonda ning suundusime Kata randa, valides majutuse veidi melust eemale. Teadsime juba ette, et Kata on pigem aktiivse eluga piirkond – küll mitte nii intensiivne kui Patong, aga siiski elav ja populaarne.
Aga see, mis meid ees ootas, oli täiesti ootamatu. Saime korraliku ehmatuse, nähes, kuuldes ja kogedes, et Kata piirkonnas domineerisid selgelt vene turistid. Tekkis tunne, nagu polekski Taimaal, vaid hoopis Venemaal! Kaks aastat tagasi sellist olukorda seal veel ei olnud.
Meiega räägiti väga sageli vene keeles ja seda isegi kohalike poolt. Nii hotellis, söögikohtades kui ka rannatoolide laenutamisel ei mindud alati inglise keelele üle, kuigi meie vestlesime inglise keeles. Meid peeti automaatselt venelasteks, mis tekitas kummalise ja ausalt öeldes ka veidi kurva tunde.
Viimased päevad
Kuna reisialguses oligi ka pilvisust rohkem, siis reisilõpus tulid täispäikesega päevad ja nii vedelesimegi viimased päevad enamasti KATA rannas.
